«Keda leinasite teie siis, kui ühe aasta veetsite surnuaial?»
«Oma sõpra.»
«Armastasite?»
«Ja. Kuid vast mitte nii, kuidas teie arvate. Armastasin, kuid mitte naisena. Ma pole armastanud ega armasta üldse kedagi. Pole neist naistest, kes loodud armastama.» Nende sõnade juures langetas Inga paar sinilille tundmatu hauale.
«Kui kergelt pillute teie sõnu...»
«See on nii. Kuid kes teab, olengi kergemeelne. Mulle öeldakse seda.»