1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.
Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis sellelt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.
«Punane näljahäda» kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.
