Elame üsnagi määramatus tegelikkuses. Aeg-ajalt ilmutatakse meile midagi ootamatut, me ei tea, mis ootab meid järgmisel hetkel.

Juba iidsed targad ütlesid: «Sa ei sünni omal tahtel, sa ei ela omal tahtel, sa ei sure omal tahtel.» Paljud usuvad taaskehastumisse, taassündi ja elu jätkumisse teises vormis. Võimalik, et meie tänane käitumine mõjutab järgnevat elu, nagu on võimalik seegi, et eelmine elu tingib praeguse saatuse – siis ei saa kedagi süüdistada oma saatuses või seletada kõike halva õnnega…

Mida rohkem areneme, seda segasemaks ja ettearvamatuks muutub elu. Ilmselt on olemas veel mingid arengujõud. Kui tunnetaksime neid jõude, tajuksime seda, mis on meie eest varjatud, mis ei kuulu meie reaalsuspilti, saaksime teada oma mineviku, oleviku ja tuleviku, mõistaksime, kuidas mitte vigu teha, kuidas suhtuda toimuvasse, endasse ja teistesse, et tunda end hästi.

Ilmselt on häda selles, et me ei näe kogu maailma, milles eksisteerime. Meile näidatakse ainult väikest osa. Seepärast me ei teagi, miks oleme seotud teatud inimeste, tegevuste, olukordadega.

Kuidas saada teada, kus me oleme ja mis ootab ees?