Eesti nõukogudeaegne sotsiaalhoolekande ja tervishoiu strateegia rajanes peamiselt institutsionaalsel hoolekandel ja ravil. Tänapäevane invapoliitika keskendub avahooldusele ja tugiteenustele, suurem osa puudelastest kasvab üles perekonnas.
Samas ei paku ühiskond ega praegune sotsiaalhoolekandesüsteem veel piisavalt võimalusi nende perede toetamiseks. Ühelt poolt on piiranguks riigi napid ressursid, kuid sageli jääb vajalik abi saamata infopuuduse tõttu. Käesoleva töö tingis eelkõige praktiline vajadus uurida puudelast kasvatavade perede argieluraskusi ning selgitada nende sotsiaalmajandusliku ja psühholoogilise abi vajadus.
Eessõnast