Nende ridade kirjutaja on eesti luule arenemist viimase kümne aasta jooksul huvitusega jälgind. Selle huvi avaldusena ilmus talt broshüür «Eesti luule viletsused» (a. 1915). Sellal oldi eesti luule puhul tõesti enam-vähem õigustet tarvitama sõna «viletsused»: siis valitses eesti luules tõesti mingi seisak ja tardumus.
Seal ilmus 1917 «Siuru». Sellega näis nagu uus elu kirjandusse tulevat. Selt oodati ja loodeti palju, eriti just luule alal.
Siiski isiklikult, lugedes neid esimesi kogusid, tundsin pettumust. Olin lootnud, et see uus luule teistsugusena tuleb.
Eesti luule läheb teed, mis talle sugugi pole soovitetav. Siin ei näi muu aitavat, kui tuleb praegune uuem luule üksikasjalise arvustuse alla võtta ja kõigist ta puudustest ning ebakohtadest nii publik kui eriti luuletajad endad teadlikuks teha. Olen seda allolevas katsund, vaadeldes seda luulet järgemööda 1) keelelisest, 2) värsitehnilisest, 3) stiililisest, 4) sisulisest küljest.
Käsiteldavad luuletajad on peaasjalikult endised «Siuru» luuletajad, eriti kolm neist (Under, Semper, Visnapuu), peale selle ka mõned muud, kes küll ametlikult «Siurus» ei olnud, kuid ikkagi on samast ring-, tutvus- ja õhkkonnast, mis asjaolu neile annabki teatava perekonna-sarnasuse. Üksikuis detailiküsimusis juhtub, et tuleb puudutada ka mõningaid sellest ringkonnast enam või vähem kaugemal seisvaid.
J. Aavik
