Esimene raamat on ilmselt iga autori jaoks armas, aga samas ka toores, algajalik, lapsik. «Puudutust» kirjutades tahtsin ühelt poolt panna raamatusse tunded ja mõtted, mis mind kirjutamise ajal 2005. aastal valdasid, teisalt andsin endale aru, et ühte raamatusse ei mahu kunagi kõik. Parem kirjutada vähem, aga paremini.

Raske öelda, kas see mul õnnestus, kuid keskendusin ühele teepuntrale: kuidas tajub iseennast ja maailma ülikoolis õppiv noor inimene, kes on seaduse silmis täiskasvanud, kuid keda on täiskasvanuea otsuste ja vastutuse eest veel säästetud. See viiski mind pealkirjas sõnastatud tõdemuseni- kuni me enda elu eest veel täit vastutust ei kanna, ei suuda me vajaliku tõsidusega suhtuda ka iseendasse ja teistesse. Sel põhjusel võibki noores eas kergesti tekkida sama kergelt kaduvaid kiindumusi ja vaimustust.

Miski võib meid küll puudutada, kuid kas see puudutus jääb ka püsima.Peeter Helme, mai 2017

2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitu.