136-leheküljeline kogumik «Puudutused ja jäljed» toob teieni valiku mõtteid unustamatu telereporteri Urmas Oti raamatutest, mis on ilmunud aastatel 1994–2012 kirjastuses SE&JS. Sellest raamatust leiate ühe võimaliku vaate mõnele lavatagusele kaadrile ühest keeruliselt elatud oma kogemuste, unistuste, pettumuste, lootuse, sihikindluse ja armastusega. Urmas Ott tõusis legendiks juba oma eluajal, tema isik oli ja jäi siiski alati ümbritsetuks salapäraga. «Kuulsus on meeldiv, kui sa ise ei pea selle all kannatama,» kirjutas ta üheksakümnendatel raamatus «Carte blanche».
Urmas Oti puhul oli tema saadetes otse esitatud küsimuste kõrval vaata et olulisem siiski see, mis jäi nö kaadri taha, peitus toimuva dialoogi alltekstis. Kuigi ekraanil paistis kõik välja kerge ja filigraanne, leidis intervjuu käigus aset tõsimeelne filosoofiline mõtisklus. Piltlikult öeldes – kui kaalul ei olnudki niivõrd elu, siis saatesse tulnud külalise saatus oli seda kindlasti. Mõnigi kord just tänu Urmase telesaatele «Carte blanche» leidis vestluspartner hiljem, kuidas tema ees ootamatult avanes uus võimalusterohke tee.
Raamatusse «Puudutused ja jäljed» kogutud mõtete kaudu puutume kokku ehtsa Urmas Otiga, nagu ta päriselt oli: tundlik, enesekriitiline, kirglik, haavatav, romantiline, tark.
Mõtetevaliku «Puudutused ja jäljed» kokkupanijad soovivad, et eesti raamatute armsad ja truud ostjad kohtuksid seda teost sirvides mitte ainult karismaatilise Urmas Oti, vaid ka iseendaga.
See on õnnelik juhus, et olen saanud kirjutada mõned raamatud, kaasa arvatud see, mida te praegu loete. Olen püüdnud lisada loetavale ka iseennast, jätta endast mingi jälg, enne kui aeg nagu sügisene karge meri selle, mis olnud, olematuks uhub.Urmas Ott raamatus «Playback». 1994.
Urmas Ott tõusis suureks seetõttu, et ta oli loodud selleks.Raul Rebane
