Jumal teab, kuidas see nii ruttu käis, aga kell pool kolm olid kitiühingu liikmed kõik juba krundil. Barabàs tuli otse lõunasöögilt, ta näris veel suurt leivatükki. Värava juures ootas ta Kolnayd, et talle veidi «pai teha». Sest Kolnay süükoorem oli juba õige suur.
Kui kõik olid koos, kutsus Weisz nad puupinude vahele.
«Avan üldkoosoleku,» sõnas ta hirmus tõsise näoga.
Kolnay, kes juba oma jao kätte oli saanud ja isegi Barabàsile tagasi andnud, oli arvamusel, et ühingut peab vastu õpetaja keeldu elus hoidma.
Barabàs kahtlustas teda:
«Räägib sellepärast, et tema kord on esimeheks olla. Mina arvan, et kitiühingust on juba küllalt. Te olete kõik üksteise järel esimehed olnud, me närime kitti ilmaaegu. Mulle on see vastik. Muud ei olegi enam suus kui see kitt!»
Nüüd tahtis Nemecsek midagi öelda.
«Ma palun sõna,» ütles ta esimehele.
«Härra sekretär palub sõna,» lausus Weisz tõsiselt ning kõlistas väikest kahekreutserilist kella.
Nemecsekil aga, kes kitiühingu sekretäri ametit pidas, jäi keel äkki kangeks. Ta silmas korraga ühe puupinu kõrval Gerébit...