Isiklik, intiimne päevik kuulub peaaegu erandita nn. pihtimuskirjandusse. See eeldab, et kirjutajal on olemas peale kõige nähtava päevaelu veel teine, alateadvusse surutud, mis samuti vabanemiseks nõuab oma vormi. Päevik võib aastate jooksul juba nagu verre sööbida, muutuda teiseks loomuseks, paratamatuks nõudeks, mille hooletusse jätmine ei anna rahu. Seesuguse päevaraamatu kirjutaja ei otsi harilikult ise üldse avalikkust, isegi mitte lugejaskonda, vaid, vastupidi, väldib neid hoolega, üha oma üksikkõnet jätkates.

Kahtlemata on lugejal neilt seoseta märkmeilt täielist järjekindlust oodata juba seetõttu asjatu, et igal päeval on «oma mure», oma sisu ja tõde. Nende tõde on niisiis juba hädasunnil vaid piiratud ja hetkeline, päeva tõde. See ei takista teda siiski olemast sellisena ilmtingimatu, ehk küll muidugi, seda mööndagu, mõnikord tahtlikult kergelt maskeeritudki. Inimesele on haruharva lubatud vaadata isegi omaenese hinge palgest palgesse ilma katteta.