Paavo Tares oli mitmekülgne ja andekas noormees. Tal oli absoluutne kuulmine ja ta oskas klaverit mängida sellest hetkest kui ta käed klaviatuurini ulatusid. Ta armastas klaverit mängida, kuid sai peagi ka viiuliga lähedaseks ja konservatooriumi lõpetamisel oskas ta igat pilli oma pilli järgi tantsima panna. Paavo armastas muusikat, aga ta armastas ja nautis ka pidutsemist ja lõbusat elu.
Paavo oli karismaatiline natuur, päikesepoiss, kellega oli mõnus koos olla ja kes kiirgas oma positiivset energiat ka teistele. Ta oli päikesepoisiks kui loodud ja ta võttis seda iseenesestmõistetavalt. Tal oli hea töökoht väärikas ja lugupeetud orkestris. Paavo oli edukas ja elu läkski hästi ja libedalt, nii hästi, et tundus, et enam paremini ei saanudki minna. Kuni...
Vanaisa Aadu elufilosoofia ütles, et käänulised kõrvalteed ja allamäge libisemised on just selleks su teele saadetud, et jõuaksid keerulisest labürindist hoolimata sellele õigele teele, mis saatus sulle on määranud. Ja siis oskad seda ka hinnata.
Peale Paavo ja tema õe Mureli sõbruneb lugeja selle raamatu kaante vahel veel õige mitme värvika tegelasega, kellest igaühel oma keeruline tee ja värvikas lugu jutustada.
«Päikesepoiss» on järjeks 2021. a ilmunud romaanile «Teine viiul», kuid loetav ka sellest sõltumata.
