«Maaks, mis asub päiksest ida pool» hakkasid Vene alistajad kutsuma seda Siberi salapärast ja kõige kaugemat nurka, mis ulatub Leena jõest kuni Vaikse ookeanini. Läbi selle karmi, mõõtmatu maalahmaka liikusid kord kauges minevikus Põhja-Ameerika indiaanlaste esivanemad.
Klaus Bednarz otsustas rännata nende jälgedes – Baikali järvest Alaskani, üle 10 000 kilomeetri läbi taiga, soode ja kärestikeliste jõgede, jalgsi, laeva, maastikuauto, helikopteri või põhjapõdrarakendiga. Ta vestles kullaotsijate ja vaalaküttidega, polaaruurijate ja arheoloogidega, šamaanide ja indiaanipealikega, Gulaagi pagulaste ja vangidega. Ikka ja jälle pidi ta seejuures üllatuma, kuivõrd sarnased olid siberi rahvaste ja indiaanlaste juures kuuldud müüdid ja legendid, kui palju ühist oli nende kultuurides ja eluviisides. Nii valmis elav pilt tänapäevasest «Maast, mis asub päiksest ida pool», koos kõigi oma probleemide ja lootustega.
See on võluv reis, kus Bednarz ei kirjelda mitte ainult Siberi ja Alaska karmi, aga ühtlasi võluvalt imekaunist maastikku, vaid ta loob ka ilmekaid portreesid inimestest, kes trotsivad siin maakera ilmselt kõige mahajäetumas nurgas looduse ebamugavusi – ettekujuteldamatut külma, igijääd, polaartormide ürgjõudu.
Siber, kauge metsik maa.
Seiklusrikas reis, täis unustamatuid hetki.

Klaus Bednarz sündis 1942. aastal Berliinis. Ta õppis Hamburgi, Viini ja Moskva ülikoolides teatriteadust, slaavi filoloogiat ja Ida-Euroopa ajalugu ning kaitses 1966. a doktorikraadi Vene luuletaja Anton Tšehhovi teemal. Ta on üks tuntumaid ja oma töö eest mitmekordselt pärjatud telereportereid Saksamaal. Aastaid ARD (Allgemeiner Rundfunk Deutschlands) korrespondendina Varssavis (1971-1977) ja Moskvas (1977-1982) töötades tegi ta poliitilisi ülevaateid ka tolleaegse Nõukogude Eesti kohta. Ligi kaks aastakümmet toimetas ta poliitikasaadet «Monitor». Alates 2002. aastast on Klaus Bednarz WDR-i (West-Deutsche Rundfunk) erakorraline reporter, tema tööülesannete hulka kuulub muuhulgas mahukate dokumentaalfilmi projektide teostamine. 1995.
aastal ilmus film «Kauge maa. Kohtumised idapreislastega» ning 1998. aastal «Baikali järve ballaad2. 2002. aastal jõudis kaante vahele käesolev raamat.
Seejärel võttis Klaus Bednarz loogilise jätkuna ette uurimisreisi Lõuna-Ameerikasse, kelle esivanemad olid tulnud aastatuhandete eest samuti Siberist üle Beringi väina ning suundunud Alaskalt edasi lõunasse – 2005. aastal ilmus raamat «Maailma lõpus. Reis Patagooniasse ja Tulemaale».
Bednarzi aktuaalseim projekt käsitleb Rocky Mountaini põhjapoolseid alasid, kus ta veetis oma filmigrupiga 2006.a suve.