«...ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.»
Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva.
Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib Ingo ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.