Näidend vaatleb talu, kus üks perepoegadest, omades tugeva kirjandusliku kalduvuse, muutub selleks erandiks, kes hoolimata oma «tõest ja õigusest» saab muule perele torgitavaks ja koguni põlatavakski. Seda enam, et noor kirjanik tahab end elust ja äripäevast üle hoida, nähes kirjanduslikus tegevuses midagi eriti jumalikku. Niisugune «elu häbenemine» teeb temast, olgugi muidu heast poisist, n.ö. mustade vareste seas valge varese, keda kaldutakse nokkima.
Juhuslikult samasse talusse suvitama juhtunud kirjanik-boheemlane alles avab noore kirjaniku silmad elulähedusele sõnakunsti ja autori vahel.