Need jutud kirjutas Ain Särg kaheksakümnendate aastate alguses peale Moskva olümpiamänge. Mänge, mis olid imelised seetõttu, et ei esinenud ühtegi dopingu tarvitamise juhtumit. Tegelikult neid muidugi esines, ainult et dopingu tarvitajaid ei avastatud või ei tahetud teatavaks teha. Peale selliseid «puhtaid» mänge tuligi Ain Särjel idee kirjutada spordist ulmekirjanduse stiilis, situatsioonidest, kuhu võib jõuda, arendades põhimõtet «medal iga hinna eest». Olümpiavõit, millele eelneb valetamine ning järgneb salgamine, pole väärt loorberipärgi ega kangelase staatust. Seetõttu jõutakse ka neis lugudes kas groteskini või valskusetegijate füüsilise eksistentsi hävinguni.