Turuplatsil lebasid maas dinka mehed. Minu vanemad olid kodus, meie farmis. Olin väga hirmunud ja tahtsin olla seal, kus olid suuremad lapsed Gourionist. Neil oli kästud mul silm peal hoida. Nüüd olid nad aga hoopis eemal ja ma ei julgenud nende juurde minna. Vaatasin ringi, kas kusagilt pole äkki abi loota, kuid kõik, keda turuplatsil nägin, olid liikumatult maas lamavad mehed, nende haavadest voolas veri, millest tekkisid pisikesed lõputa jõed. Ma ei olnud seni kunagi näinud surnuid. Kui meie külas mõni vanem inimene ära suri, siis ei lubatud väikesi lapsi neid vaatama. Nüüd aga nägin ma rohkem surnuid, kui suutsin kokku lugeda, mõned neist olid ilma peata, mõnest jäi aga mulje, nagu oleks ta otsustanud ise tolmusele turuplatsile pikali heita ja uinuda. Mida ma tundsin? Jah, minu käest on sageli küsitud, mida ma sel hetkesl tundsin, ja selle peale ei oska ma vastata muud, kui et ma polnud kunagi tundnud nii suurt hirmu, peataolekut ja abitust ei enne ega pärast seda. Tahtsin näha oma ema, tahtsin näha oma isa, kes oleks tõstnud mind oma õlgadele ja kandnud sealt minema. Mul oli korraga nii palju tundeid, et ühel hetkel ei tundnud ma üldse enam midagi. Kogu mu ihu ja hing olid muutunud ühtäkki tuimaks ja mul jäi vaid oodata, millal mindki tapetakse.