BBC ajakirjanik John Sweeney kirjeldab tänapäeva maailma kõige repressiivsema totalitaarriigi – Põhja-Korea – peidus poolt. Sweeney reisis Põhja-Koreasse ülikooli ajalooprofessorina, sest ajakirjanike eest varjatakse selles riigis toimuvat eriti kiivalt, ja nägi asju, mille olemasolu tänapäeva maailmas tundub täiesti uskumatu.
Ta kirjeldab maad, kus sõnavabadus on vaid illusioon, kus inimeste järele luuratakse ja neid vähimagi ebalojaalsuse ilmingu puhul karmilt karistatakse, kus internetist ei ole kuuldudki ja kus elektrivarustus on katkendlik – ööpäev läbi on elektrit üksnes mausoleumis ja riiki Lõuna-Koreast eraldava demilitariseeritud tsooni elektritaras.
Põhja-Koreas kaovad vaenulikkust ilmutanud inimesed jäljetult või surevad kahtlastel asjaoludel ning teisitimõtlejaid karistatakse kolmanda põlve järeltulijateni. Mudilastele õpetatakse liitmist ja lahutamist ameeriklaste surnukehasid kokku arvutades. Veel 1990. aastate keskpaigas leidis selles pimeduseriigis aset näljahäda, tolle aja Ida-Aasia suurim humanitaarkatastroof, milles suri miljoneid inimesi – täpselt hukkunute arvu ei tea keegi – ja mida kaua aega välismaailma eest varjati.
Kõige krooniks on tegemist tuumariigiga, mille eesotsas on mees, kelle vaimse tasakaalu kohta on korduvalt kahtlust avaldatud. Kas Põhja-Korea võimunäitamine on bluff või tõepoolest samm maailmalõpu poole?
Põhjakorealastele endile räägitakse, et nende riik on võimsaim maailmas. Paljud usuvadki seda, sest teistsuguse maailma olemasolust lihtsalt ei teata. Põhja-Korea on peaaegu nagu Kafka teos, mis on trükitud tähestikus, mida keegi lugeda ei mõista. See riik valetab nii suurelt, et iga Põhja-Korea elanik näib seda uskuvat. Nagu Hitleri Kolmas Reich kunagi sakslaste hulgas, nii on ka Kimi dünastia režiim põhjakorealaste hulgas masendavalt populaarne.
