«Nõnda see kuulukse,» nõustus Ants, ja pöördudes Jürka poole, lisas: «Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene.»
Jürka hirnahtas naerda, nii et Ants jäi talle tõsiselt otsa vahtima. Sellest naerust mõistis ta sedagi, et Põrgupõhja uus Vanapagan võis tõepoolest ise oma turjal selle värske puuvirna õue kanda. Sellepärast küsis ta:
«Kuidas siis jääb põrsaga, tahetakse saada või?»
«Küllap vist,» lausus Jürka.
«Raha eest või kuidas?»
«Kuidas siis veel?»
«Kaubad on mitmesugused,» rääkis Ants lõuga sügades. «Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, ta kas tõi külimitu teri, koti kartuleid, naela villu, leisika linu, koorma rahnusid või vedas sõnnikut, võttis kartuleid, peksis rehte, koristas vilja, tegi heina, masindas ja ropsis linu, nii et tasus tööga või andidega. Üks raha ta ju kõik, ja tema seda pärisraha, mis kõliseb või krabiseb, ei armastanud, oli seda tõugu mees, vaga ja vaikne. Aga mehi on mitmesuguseid, nii et...»