Meie luules valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud lupardid rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Loomastunud möögimisel ei näi lõppu tulevat, «Loomingus» laamendavad maaemad, maaisad ja muud haruldased põhulõuad. Jälkus. Nürimeelsus. Solvav võhiklikkus. Animaalne korzetsism. Lõputu õud.

Einar Ojarand on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Margo Vaino, Sauteri, ( : ) kivisildniku ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.

Einar Ojarand: «põlengu alguses pidasite teie pidu? ilus oli veini juua ja vanu klassikuid pool-vigaselt tsiteerida. vaevalt, et peale põlengu lõppu teist keegi raamatupoeni end hoorab. hea, kui saab tuhast hapusid viinamarju. selline saatus – selline armastus. selline elu.»

VANAEMAD
kunagi valitsesid
nad päeva visalt
pliidi ees seistes
või tagakambris
kududes sukki
nende ohked ei
mahtunud ajaloo
edetabelisse
nüüd valhallas
on tunda
pannkoogi lõhna

***

peldikusse lippaval
kõigevägevamal
pole aega kuulata su
maisevõitu muresid
nagu sinulgi pole aega

Toetas Eesti Kultuurkapital