Saladused. Valed. Mõrv. Pidu algab…

On Mõisa-nimelise hotelli avamisõhtu ja peo korraldamisel ei ole millegagi kokku hoitud. Basseinivesi sillerdab, Rannamajadesse ja Metsaonnidesse on külaliste tarbeks sätitud kotikesed tervendavate kristallidega, klaasidesse kallatakse heldel käel Mõisamuula kokteili (greipfruut, ingver, viin ja törts kanepiõli). Kõik on riietatud linasesse.

Ja ometi pulbitseb iidne mets sealsamas, Mõisa laitmatult korras territooriumi ümber, saladustest. Vaenulikult meelestatud kohalikule kogukonnale tundub, et Mõis tungib metsa ja püüab randa üle võtta, ning juba on aset leidnud mõned kohalike ja töötajate vahelised kokkupõrked. Suust suhu levivad sosinal edasi antud kuulujutud vanast paganlikust muistendist – see ju peab olema muistend? –, mis räägib Öölindudest, kättemaksjatest, keda on võimalik välja kutsuda seadusele vilistajate korrale kutsumiseks. Ehkki väidetavalt on Mõisas kõike tehtud seadustes näpuga järge ajades.

Hotelli avamise nädalavahetusel saab kohalik politsei väljakutse. Toimunud on põleng. Leitud surnukeha. Külalistega on midagi viltu. Millised sündmused on Mõisas viimase 36 tunni jooksul aset leidnud? Ja kes – või mis – on need põhjustanud?

Omanik? Abikaasa? Salapärane külaline? Köögitööline?

Kõik sai alguse viieteistkümne aasta tagusest saladusest. Nüüd on minevik peole kontvõõraks kippumas. Ja see kõik lõpeb surmaga… pööriöö pidusöögil.
Kõigil neil on omad tagamõtted. Kõigil neil on minevik. Kuid kõik ei ela üle… pööriööpidu.

Digiajastu Christie!