«Miks tahaksid kuulda minu teest?» vastas elatanud naine mu küsimusele. «Igaüks peab jõudma enese täielikule äratundmisele omal teel. Sina ei saa mulle minu rajal järgneda. Sündmused ei ole olulised, vaid kogemused ja õppetunnid, mille me läbi nende saame. On loendamatult palju teid, mis samale eesmärgile juhatavad.»
«Mõistan, et sinu teed mööda mina edasi ei saa, kuid sinu lugu aitaks mul leida õpetust, mis igas sündmuses peidus ja inspireeriks mind jõudma sama kõrgele vaimsele tasemele, kus oled sina.»
Elatanud naine vaatas mind pikalt, lausudes lõpuks: «Hea küll! Ehk oleks see hea, kui räägin teile kogemustest, mis tasahilju avasid mu silmad elu sisemistele seadustele ja mitmekülgsetest seostest, mis põimivad kokku erinevate inimeste saatusi. Räägin sulle ja mõnele teistele, kelle silmad on elu seesmistele saladustele avatud, nendest kogemustest, mis aitasid mul leida seda, mida inimesed kutsuvad valgustumiseks. Räägin teile kuidas kogesin pühitsemist!»
Nii sündis lugu Elisabeth Haichist, naisest, kes elas kahekümnenda sajandi Euroopas. Alates varasest lapsepõlvest saadab teda valus igatsus ja aimdus millegi väga tuttavliku järele, mida ta on alati teadnud-tundnud ja omaks pidanud, aga mis siis jälle tema haardeulatusest haihtub. Seesama vaigistamatu igatsus juhib teda avastama nähtamatut maailma. Talle meenuvad kirkad mälestused oma elust iidses Egiptuses ja oma õpetajalt, ülempreester Ptahhotepit, kuuldud õpetused kõrgemate seaduspärasuste kohta, mis igal sammul meie kõigi elu ja saatust mõjutavad. Õpetused ja harjutused aitavad tal saada ühendust oma kõrgema minaga – igavese tegelikkusega tema sees. Seesama kõrgem tegelikkus räägib igaühega meist just tema enda seesmise veendumuse kaudu. «Peame ilmutama kuulekust meid elustava kõrgema mina ees,» ütleb Ptahhotep «ja olema teadlikud sellest, et kõik ilus ja hea kuulub talle. Inimese maine isik on vaid töövahend selle kõrgema väljendamiseks. Eneseusaldus on usaldus oma südames selle kõrgema suhtes.»
Kõik see, mis juhtub siin, maa peal, on vaimsel tasandil ootavate põhjuste muutumine tagajärgedeks. Meiega toimuv on vaid väljakutse läbida pühitsemiseelsed katsed, mida meie elusündmused endast kujutavad. Pinged, mille oleme salvestanud iseendasse pikkade aegade jooksul läbi oma mõtete, sõnade ja tegude, põhjustavadki meie saatuse, meie tuleviku. Selles ulatuses, milles saame teadlikuks neist piiravaist pingetest ja need ületame, vabastame me oma teadvuse, samastudes tõelise jumaliku osaga endas. See ongi pühitsemine.
