Seersant Hans Keerastik heidetakse külma sõja kõrghetkel koos kaaslasega langevarjuga Nõukogude Eestisse, meestel on kaasas portatiivne raadiojaam ja käsirelvad, eesmärgiks Eestis ning kaugemalgi asuvate sõjaliste objektide luure ja teave edastamine. Sisseimbumine Eesti ellu läheb üle kivide-kändude, luuretulemused on kaunis nadid. Rumal juhus lahutab Moskvas kaks kamraadi, kuid miilitsaorganite eest põgenedes oskab Keerastik olla õigel ajal õiges kohas. Aja jooksul hägustub saadud ülesanne, ununevad spioonikohustused ja -harjumused. Lõpuks õnnestub mehel legaliseeruda ning alustada Kiievis uut elu.

Ajaliselt mahuvad hoogsad sündmused aastatesse 1954–1956, see on periood, mil impeerium intensiivistub, NSV Liit asub vallutama kosmost ning Eesti elus, eriti maaelus, toimuvad suured muutused, mille üle Eestimaal sündinud ja kasvanud peategelane rõõmustab siiralt nagu laps. Raamatus leidub palju Nõukogude elu muhedat absurdi, ühtlasi on tegemist esimese postmodernse metsavennaromaaniga.