KODUMETS

Tean soid, kun kõrge pilliroog on tihe –
All meri kuremarju, palukaid –
Kun suudleb pillirooge kaharpäid
Okshuulilt rippuv habe roheline.

Ja hiiglamänd, kui alt ehk mööda mine,
Metskitsed, põdrad kun on rajand teid,
Sind saadab pilguga kui süütu neid,
Okshuulil sõprusvine alatine.

Siud kerrakerind, rästikud ja siilid
Kui külapenid kurjad, vahil palukvarten,
Kui jahilooma, tetre laskma hiilid...

Ning kaua võivad männid järel vahti
Sind metsast lahkuvat kui kahelden ja karten,
Kui kodust, kuhu uks on igal ajal lahti.