Kogumik koondab viimase paarikümne aasta vältel peamiselt Sirbis, Akadeemias ja Vikerkaares ilmunud tekste filosoofia, poliitilise mõtlemise ja kirjandusteooria piirimailt. Kaardistades autori vaimset kulgemist ja kujunemist, leiavad seal käsitlemist sellised temaatilised põimingud nagu dekonstruktsioon ja demokraatia, marxism ja mitteteadvus, poliitika ja poeetika, hea elu ja holokaust. Samuti kajavad sealt vastu Foucault' ja Agambeni filosoofiline arheoloogia, Lacani ja Žižeki radikaalne kultuurianalüüs, Madis Kõivu ja Imre Kertészi etüüdid ning last but not least – Sfinksi ja Oidipuse kummastav kokkusaamine: «Türannist teadmamehena eksitab Oidipust veendumus, et igale probleemile leidub ainuõige, üheselt mõistetav lahendus. Sestap annabki ta Sfinksile pelgalt vastuse; kuid Sfinks, kes vaatamata kõigele on siiski pooljumalus, on heldem: ta annab Oidipusele küsimuse.»
Võib öelda, et ühes olulises tähenduses taandub kogu lääne vaimulugu ainsale suurele sündmusele: vaimu teisenemisele traditsioonilisest vormist modernsesse vormi. Nõnda ei tähista ka postmodernsus sugugi uut ajajärku, vaid pigem modernistliku murrangu enesekohast kordamist, selle lakkamatut rakendamist iseendale, mis tipneb nietzscheliku keskpäeva-kuulutusega: momendiga, mil Ühest saab Kaks. Seda teisenemist markeeriv tsesuur – asjade korras esile kutsutud katkestus, rebend või pöördepunkt –, mille varjus me jätkuvasti elame, ongi see ainus «mõtlemise asi», kust lähtudes saab võimalikuks visandada too pagemisjoon, mis ongi inimese päristine asupaik. Ühtlasi aga ka sfinksilik küsimus, mida «Raamat nimega Iha» tekstid oma erinevail viisil püüavad käsitada.
