Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Arusaamatu meelesegadushoo tagajärjel ostis Shaun Bythell ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu.

Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad, lakkamatud vaidlused töötajatega ja lõputu hulk väsitavaid, tingivaid ja ilmselgelt põrunud kliente viivad ta igapäevaselt närvivapustuse äärele. Kui sellest veel ei piisa, langetab Amazon tema reitingut, poodi saabub kibeda pissihädaga turismigrupp või hakkab katus jälle läbi laskma.

Tänaseks on ta seda poodi pidanud juba 18 aastat.

«Lugesin Shaun Bythelli «Raamatukaupmehe päevikut» sellise äratundmisrõõmuga, nagu oleks minu eest päevikut peetud, kui vaid kolleegist autori eraelulised eripärad ja säravamad isikuomadused kõrvale heita. Uskumatult sarnased rõõmud ja mured! Siin või Šotimaal – raamatuostjad ja -pakkujad on universaalne osa elanikonnast. Alates kõige inspireerivamatest, kes annavad su päevadele valguse ja rõõmu, kuni viimaste troppideni, kelle eest põgenemiseks tahaks poele rattad alla panna. Peamine, millest Wigtowni vanaraamatukaupmees otse ei räägi, on see tore tunne end teiste ees raamatukaupluse omanikuks pidada, sisimas teades, et tegelik omandisuhe on vastupidine. Raamatukuhjade, stammkundede, regulaarsete hullukeste, töötajate lepitamise kõrvalt jääb hirmsas kasumis siplemiseks aega väga vähe.»

Margo Matsina, Raamatukoi omanik