Pealtnäha on see linnuvaatluspäevik. Aga tegelikult on see kinnismõtteline jaht looduse kiireima murdja järele. Jaht rabapistriku järele on suur sümbol, mille taga on nähtud nii eneseotsinguid, jumalaotsinguid, kui ka janu elusama elu järele.

«Rabapistrik» on looduskirjanduse erakliku meistri J. A. Bakeri tähtteos. See koondab autori loodusrännakuid üle kümne aasta. Nende aastate jooksul püüdis Baker linde tundma õppida – õppida käituma, nägema ja lendama nagu rabapistrik. Ent lennuvõime saavutas ta sõnaseadmises.

Vaimustusin lindudest pigem hilja. Aastate viisi olid nad mulle vaid värelus nägemisvälja servas. Nemad tunnevad kannatust ja rõõmu lihtsatest seisunditest, mis meie jaoks võimalikud ei ole. Nende elud tõttavad palavas rütmis, milleni meie südamed kunagi ei küüni. Nad kihutavad unustusse. Nad on vanad juba enne, kui meie kasvamisega ühele poole saame.

[...]

Ole üksi. Hoidu inimese vargsetest veidrustest, väldi majapidamiste vaenulikke silmi. Õpi kartma. Ei ole tugevamat sidet kui ühine hirm. Kütist peab saama see, keda ta kütib. On üksnes praegune hetk, sel peab olema puusse sööstva noole värelev pingsus. Eilne on tuhm ja hall. Nädala eest ei olnud sa veel sündinudki. Püsi, kesta, järgne, jälgi.