Raamat «Rabi, kelle üle taevas naeris» edastab paremikku hassiidide juttudest oma õpetajate ja õpetlaste kohta. Hassidism, viimane suurem usulis-kultuuriline liikumine juutkonnas, tekkis 18. sajandi lõpul Lääne-Ukrainas ning saavutas kiiresti kõrgpunkti Poola-Ukraina juutide seas. Tegemist oli ülimalt rahvapärase liikumisega, milles väärtustati koos sügava vagadusega rõõmu elust, inimestest ja loodusest, mis väljendus eriliselt muusikas ja tantsus (enamasti kõik Ida-Euroopa kuulsad juudi muusikud pärinevad hassiidlikest ringkondadest). 19. sajandi esimeses pooles kujunes välja mitmeid hassidismi koolkondi, mille eesotsas seisid kuulsad õpetajad, kelle kohta tekkis hulgaliselt lugusid, mis moodustasid omapärase suulise rahvaloomingu. Hassiidide lugusid on kogunud ja kirjanduslikult töödelnud Martin Buber (1878-1965) 20. sajandi algul, Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel (sünd. 1928) ja [i:75469], kelle versiooni hindan ma kõige paremaks, sest Langer viibis ise hulk aastaid hassiidide seas ning omandas nende eluviisi. Hassiidide lugusid on tõlgetena antud välja mitmes kultuurkeeles; teadaolevalt on Langeri raamat tõlgitud prantsuse ja inglise keelde, E. Wieseli vastavast raamatust on tõlked inglise ja saksa keelde ning mõni aasta tagasi ilmus ka tõlge leedu keelde.
Hassidism hävitati peaaegu täielikult II maailmasõjas sakslaste poolt; väikesi hassiidide kogukondi elab USA-s ja Iisraelis esivanematest, kes jõudsid 20. sajandi algul sinna välja rännata. Omapärase asendi ja ainulaadse rikkuse tõttu – mitte üksi religioonimaailmas – on hassidism saanud uurimisobjektiks Euroopa, USA ja Iisraeli ülikoolides.
[i:2578]

Georg Langer kuulis hassiidide lugusid nende viimaste esindajate suust. Ta jutustab neid nii rahvapäraselt, nagu kuuljad neid soovisid kuulda: armastusega nõidusliku vastu, rõõmuga maise ja ülemaise ühenduse üle – eelkõige aga huumoriga, mis iseloomustab hassiidide õpetlasi.

Katkend raamatust
Primišlani püha rabi Meir
Primišlani rabi Meir oli üks neist pühakuist, kelle palveid Jumal kunagi ei jäta kuulda võtmata. Imedest, mis ta korda saatis, võiks kirjutada terve raamatu. Belsiga võrreldes on Primišlan suurlinn. Seal on tubli tuhande võrra rohkem poolakaid ja juute. Ja kuipalju loomi on seal! Just Primišlani loomadest tahan ma praegu rääkida.
Ükskord oli seal loomade taud. Üks hassiid jookseb rabi Meiri juurde ja kurdab valju häälega, et mida ta peaks tegema – kõik tema loomad on nakatunud.
«Käi ümber lauda ja lausu sabatilaulu sõnu: ‘Jumal on kõigi loodute isand...'», soovitas talle rabi Meir.
Peremees tegigi nii ning ta loomad said terveks.
Ka tema naabri loomad olid jäänud haigeks. Kui ta nägi, mis tema üleaedne oli teinud, hakkas temagi käima ümber lauda ja lugema palvesõnu. Sellest ei olnud aga kasu. Kiiresti läks ta rabi juurde ja palus talt nõu. «Käi ümber lauda ja palveta: 'Jumal on kõigi loodute isand...'»
«Rabi,» kurtis hassiid, «just seda ma olen juba teinud, aga sellest polnud mingit kasu.»
«Rumal,» hüüdis rabi, «kas sa siis arvasid, et sinu Jumal on samasugune isand nagu Meiri Jumal?»
Siis läks hassiid minema, seekord juba rabi Meiri volitatuna, tegi, mis tal kästud oli, ja temagi loomad said terveks.
Nagu te näete, rääkis rabi Meir endast kolmandas isikus ja mitte esimeses. Nõnda: Meir tahab, Meir ei taha, Meir ees ja Meir taga. Õigupoolest on see täiesti õige, sest «mina» on ainult abisõnake, mille meie puudulik inimkeel hädas appi võtab. Tõepoolest ei ole inimesel mingit Mina. Ta on eimiski, või nagu seletab kabalistlik raamat «Tikkunim»: heebrea sõna «ajin», eimiski, sisaldab samad häälikud mis sõna «anij», mina. Mõned teisedki pühad mehed tavatsesid vältida sõna «mina». Selle asemel ütlesid nad näiteks «meie». Mitte et nad oleksid tahtnud sellega kasutada veel uhkemat mitmusevormi! Ei, vaid seepärast, et inimese isiksus ei ole ühtne, vaid on paljude erinevate hingede kogum, nii et indiviidist ei saa olla juttugi. Ka ei ole me sugugi täpselt piiriteldavad: kogu Jumala maailm on üks tervik, üksainus keha.
Seepärast kui te tahate kellegi kohta teada, keda te veel ei tunne, kas ta on püha mees, küsige tema käest: «Kas teie olete härra see ja see...?» Kui ta vastab: «Jah, see ma olen», siis võite olla kindel, et ta ei ole mingil kombel püha.
Kõige parema meelega palvetas rabi Meir suurte patuste eest, et Jumal neile andeks annaks. Ja tõepoolest andis Jumal neile tema palve peale iga kord andeks. Aga ükskord – see juhtus üks ainus kord –, kui rabi Meir kostis eriti paadunud ja nurjatu patuse eest ning Jumal ei tahtnud ega tahtnud talle andeks anda, siis põrutas Meir Jumala ees jalaga vastu maad. Ja kohemaid anti patusele andeks.
Kui te olete isa või ema, siis te mõistate seda. Tuletage ainult meelde, kui õnnelikud te olite, kui teie laps esimest korda teie nähes jalaga vastu maad lõi! Kui see oli tal esimene kord! Samasugust rõõmu tundis tookord meie taevane isa oma Meirist. Ainult et Meir ei olnud siis enam väike. Ta oli juba suur, väga suur.
Rabi Meiri hassiidide hulgas oli ka üks kristlane. See ei ole midagi iseäralikku. Ka teistel tsaddiikidel oli austajaid kristlaste hulgas, olgu lihtrahva seast või aadlikest. Aga sellist palavat austajat, nagu see rabi Meiri hassiid oli, ei olnud ühelgi teisel. Ta sai selleks juba nende esimesel kohtumisel.
See oli jõukas poola jalatsikaupmees, kes oli tulnud rabi Meiri juurde väikese, igapäevase palvega: rabi palugu temale Jumala käest poeg. Kaupmees oli juba elatanud ja tal ei olnud senini pärijat.
«Sinu palvet võetakse kuulda,» ütles rabi, «sest Jumal võtab vastu kõigi palved, ka teie, kristlaste, omad. Sellepärast me ka kiidame teda iga päev. Aga sa pead kinkima vaestele nelikümmend paari kingi!»
Kaupmees tegi seda.
Ja kui talle veel samal aastal poeg sündis, sai temast rabi Meiri tõeline hassiid. Seejuures ei taganenud ta oma usust. Aga kogu oma vaba aja veetis ta rabi läheduses ning eluaeg kinkis ta vaestele kingi, mitte üksnes Primišlanis, vaid terves hassiidide maailmas kõigile, kes teda tundsid.
Rabi Meir oli suur pühak, ent tal oli oma nõrkus. Ta ei olnud kuigi diskreetne. Meir oli tõeline enfant terrible. Mida ta taevas kuulis, selle lobises ta kõik inimestele välja. See pahandas väga teisi tsaddiike. Kõige enam pahandas see Streliski püha rabi Urit, «seeravit». Ta sai nii kurjaks, et ta otsustas jätta rabi Meir ilma kõigist selle maagilistest võimetest. Selleks oli tal vaja aga Ropschitzi püha rabi Naftali nõusolekut. Nõnda läkitas ta Ropschitzi oma saatkonna, mis koosnes kahest järeleproovitud hassiidist-diplomaadist.
Nad jõudsid neljapäeval Ropschitzi ning neid võeti rabi Naftali poolt väga soojalt vastu. Ta vestles nendega pikalt ja südamlikult ning palus neid jääda sabatiks endale külla. Miks Streliski rabi Uri oli nad Ropschitzi saatnud, seda rabi Naftali ei küsinud. Muidugi mõista teadis ta väga hästi, milleks nad tulnud olid. Sellise pühaku pilgu eest, nagu oli rabi Naftali, ei jää midagi varjule.
Reedel oli rabi Naftali nii hõivatud ettevalmistustega sabatiks, et ühegi asjaga ei pääsenud tema jutule. Oma jutuga sabati rahu häirida, seda saadikud ka ei julgenud.
Pühapäeval palusid nad, et neid jutule võetaks. Siis jutustas rabi Naftali neile nii huvitavaid asju, et saadikud unustasid koguni oma külaskäigu eesmärgi.
Neile jäi ainult üks lootus: nad saavad ehk anda oma sõnumi rabi Naftalile hüvastijätu ajal.
Hüvastijätul oli rabi Naftali lausa armastusväärsus ise. Aga ta ei lasknud neil suudki lahti teha. Ikka oli tal neile midagi rääkida, ning juteldes saatis ta nad väravast välja. Alles siis, kui nad olid juba vankrile istunud, ütles ta: «Täna öösel oli rabi Aaron Leib, Primišlani rabi Meiri surnud isa, minu juures ja ütles mulle: ‘Väikese tulukese jätsin ma endast järele maa peale. Ja see tahetakse nüüd kustutada?! Ma ütlen sulle: Käed eemale, ära puutu seda!»
Vaevalt oli rabi Naftali seda öelnud, kui teel tõusis suur tolmupilv, ja enne kui üllatunud saadikud jõudsid end koguda, jõudis vanker nende juurde ning selles polnud keegi muu kui rabi Meir. Ta seisis vankris püsti, ohjad käes nagu muistse aja sõdalasel, ning ta oimulokid lehvisid tuules nagu sõjalipud. Ta hüüdis: «Mu isa ütles, et ta jättis endast järele väikese tulukese, aga Meir ütleb teile, et suure leekiva tule!»
Nende sõnadega kihutas ta minema.
Streliski püha rabi Uri oli veel mõnda aega pahane rabi Meiri peale. Lõpuks oli ta siiski sunnitud temaga leppima.
Rabi Uril oli nimelt hassiid, kellele oli määratud elada veel suuremas vaesuses kui elasid teised inimesed Streliskis. Ühegi asjaga ei saanud mõjutada rabi Urit palvetama selle õnnetu eest ning paluma, et Jumal leevendaks tema häda. Te peate teadma, et rabi Uri palvetas ainult oma hassiidide hingelise heaolu eest, mitte kunagi aga nende materiaalse käekäigu eest! Sellest põhimõttest ei tahtnud ta ka nüüd taganeda.
Vaese hassiidi naine käis oma mehele peale, et ta sõidaks kord Primišlani rabi Meiri juurde ning paluks temalt eestpalvet Jumala juures, sest rabi Uri ei olnud kuidagi nõus seda tegema.
Mees tõrkus kaua selle vastu, aga häda muutus üha suuremaks ning naise jutt tundus talle üha põhjendatum. Lõpuks otsustas ta nõnda teha.
«Ja kuidas oled sa seni saanud oma ülalpidamise?» küsis temalt rabi Meir.
«Mölder, poodnik ja lihunik on mulle võlgu andnud.»
«Mis sa arvad, kas nad annavad sulle veel üks kord võlgu?»
«Ma loodan, et nad annavad mulle veel üheks sabatiks, kuigi ma olen neile võlgu mitme nädala raha.»
«Kuula nüüd! Mina ei saa sind aidata, sest sa ei ole minu hassiid, vaid Streliski rabi oma. Aga ma tahan sulle nõu anda. Mine ja võta jälle laenuks, mida sul selleks sabatiks vaja on. Pool jäta endale, pool seo kompsu ja sõida Streliskisse. Terve nädala sajab vihma ning tee on täiesti mäda. Aga neljapäeval hakkab külmetama ja öösel sajab lund, nii et sa saad täiesti hästi saaniga sõita. Kui sa pärale jõuad, paotad sa natukene rabi Uri toa ust, viskad kompsu tuppa, paned kohe ukse kinni, istud saani ja sõidad kähku minema. Vaata, et keegi ei näe sind, ja ära räägi sellest kellelegi! Ülejäänu pärast ära muretse. Sa saad abi igaveseks.»
Hassiid läks ja tegi kõik nõnda, nagu rabi Meir oli käskinud. Kõik läks nii, nagu pidi minema. Müüjad andsid talle võlgu ning tõepoolest sadas kogu nädala kuni neljapäevani; siis hakkas külmetama, nagu rabi Meir oi ennustanud.
Sel nädalal oli Streliskis asi vilets. Ühtki hassiidi polnud näha. Ja kes oleks ka tulnud porise teega? Lühidalt, keegi ei tulnud, keegi ei toonud midagi. Lõpuks poleks sellest ka midagi olnud – nädala sees oldi seal harjutud paastuma. Aga ees seisis püha sabat. Rabi Uri naine Frade ei teadnud, mida teha. Neljapäeva õhtul ei olnud majas veel kõige vähematki.
«Mine,» ütles rabi Uri meeleheites naisele, «tee tuli pliidi alla ja aja vesi keema!»
Nii suur oli tema usaldus Kõigekõrgema vastu. Ta oli kindel, et Jumal aitab teda viimsel silmapilgul.
Naine läks, tegi tule, pani vee keema, seadis kõik valmis, aga imet ei juhtunud. Keegi ei tulnud, keegi ei toonud midagi.
Naine nägi, kuidas tuli pliidi all aeglaselt kustus ja kuidas vesi hakkas jahtuma. Naine istus pingile, pani käed näo ette ja hakkas nutma.
Äkki kuuleb ta, kuidas keegi avab ukse ja paneb selle jälle kohe kinni. Ta tõuseb püsti, et vaadata, kes see oli.
Hämaras puutub ta jalg millegi vastu. Ta kummardub ja näeb ilusat pakki. Ta teeb selle lahti ja hüüatab rõõmu pärast. Kõik, mis neil sabatiks vaja oli, on pakis! Küllap on Jumal saatnud mõne hea ingli ja andnud neile selle kingi.
Ta mõtleb sellele, kuidas prohvet Eelija pidi end varjama Iisebeli käsilaste eest ning kuidas Jumal hoolitses oma sulase eest, saates tema juurde kaarnaid, kes toitsid teda lihaga.
Ja mida tegi sel hetkel püha rabi Uri? Püha mees unustas oma põhimõtte Jumala ees mitte ühtegi sõna lausuda oma hassiidide materiaalse heaolu pärast – kõik selle unustas ta suurest rõõmust seeüle, et keegi tundmatu nii ootamatult ja heldesti oli teinud rabi perele sellise kingituse. Ning püha rabi Uri hüüdis oma südame põhjast: «Tasugu Jumal sellele mehele tuhandekordselt!»...
See aga oligi, mida püha rabi Meir oli oodanud. Seda ta tahtiski saavutada: üllatuse varal mõjutada püha rabi Urit unustama, vähemalt üks kord taganema oma põhimõttest ja palvetama vaese mehe käekäigu eest, ka siis, kui selleks oleks üksainus hüüatus. Selleks oli rabi kogu selle nõu välja mõelnud ja hassiidile augu pähe rääkinud. Nõnda sai ka sel korral püha rabi Meir jagu pühast Urist!
Sellest peale hakkas vaese hassiidi käsi üha paremini käima. Peagi võis ta tasuda oma võlad, ning tal ei olnud enam millestki puudust. Muide, asjast saadi ka õige pea teada. Teda reetsid jäljed värskel lumel, mis viisid tema hüti juurest Streliski rabi maja juurde. Ei jäänud varjatuks seegi, et kõige selle taga seisis Primišlani rabi Meir.