Käesolev raamat jutustab maast ja kuuluvusest, võõrvõimust ja ihast, solidaarsusest ja vaikimisest. Väliseestlase Vaim Sarve poolt koostatud kogumik kaardistab muutusi regilaulus, mis tulid kaasa üleminekul modernsesse kapitalistlikku ühiskonda. Kaante vahelt leiab sissejuhatava essee ja intervjuud näitleja [i:18341] ning folkloristide ja laulikute [i:14412]i ja [i:8530]ega, kes valgustavad regilaulu varjatud, kehalisi tahke nii ühislaulmiskogemuste kui ka arhiiviuuringute varal.

Raamatus esinevad mõtteilmad peegeldavad üheskoos regilaulu potentsiaali ja olulisust tänapäeva individualistlikus ühiskonnas. Silmitsedes läänemeresoomlaste pärimust läbi dekoloniaalse ja kväär-feministliku prisma, uuristab trükis rahvusromantilisi ja eurotsentristlikke väärarusaamu minevikust ning harutab lahti viise, kuidas normist erinevaid kehi, rahvaid ja koosolemise vorme on korrale kutsutud.

Teos on provokatsioon, mis on sündinud armastusest ja kohusetundest nende esivanemate ees, kelle hääled siinmail kõlasid.