«Ma ei soovi teiega sel teemal rääkida!» teatas sherman järsult. «Loomulikult oli see elulise tähtsusega küsimus; vastasel korral poleks ma mingil juhul siia lennanud.»
«Mu kallis Sherman, mulle tundub, et te olete meie kokkuleppe unustanud.» Radnitzi näole kerkis kummaline jäine ilme. «Lubage siis endale meelde tuletada, et summa, mis võimaldab teil Ameerika Ühendriikide presidendiks tõusta, ulatub kolmekümne viie miljoni dollarini. Samuti lubage endale meenutada, et pool sellest rahast kuulub mulle ning ma andsin selle teie käsutusse oma isiklikest vahneditest.»
Radnitz kallutas ennast ettepoole ning äkitselt lõõmatas tema silmades mahasurutud raev.
«Kas te tõesti arvate, et ma kavatsen rahulikult pealt vaadata, kui inimene, kes mulle nii tohutu summa võlgneb, hakkab rumalusi tegema? Rumalusi tegema -- see on veel liiga leebelt öeldud. Te toimiste arutult ja häbiväärselt, seades ennast siiatulekuga asjatult suurde ohtu. Kui keegi peaks teid ära tundma; kui mõni närune leheneeger või keegi teine juhtub taipama, kes see valepassiga reisija tegelikult on, siis kaotate täielikult ja igaveseks lootuse saada Ühendriikide presidendiks, aga mina jään oma rahast ilma. Mina lubasin, et teen teid presidendiks, teie omakorda tõotasite mulle Arcadia kõrgtammi ehitamise lepingu. Ja nüüd viibite nii naeruväärselt maskeerituna siin -- Pariisis!»
