Väike näidend selgitab noorsoole piltlikult sõja mõttetut koledust, rahu-aate levitamise tarvilisust ja rahuliku, loova töö kõrget ideed. Siin on õnnestunud elavas, lastele arusaadavas ja lõbusas tegevustikus ütelda seda, mis pikis teoreetilisis seletusis ei jääks noortele meelde ega võidaks nende südameid. Meie arvult rohkes aga aate- ja kunstivaeses lastenäitekirjanduses on see M. Jansoni teos tähelepanuväärseks rikastuseks. Julgen seda näidendit tõsiselt soovitada noorsoo- ja koolipidustustel lavastamiseks. Enesestki mõista oleks ettekande eel väga soovitav lühike seletus Rahvasteliidust ja selle üritusist rahu-aate levitamises.
Ed. Hubel-Metsanurk

«Sõja romantika mõistis hukka masendav tõelisus – teotatud, äraantud inimelu, lõpmatutes piinades rippudes okastraadil, tuldpildujate leekides ja mürgiste gaaside pilvedes.
Ja ei ole, ja ei saagi olla, mingit kahtlust, et uus sõda oleks veelgi suurem kuritegeline hullumeelsus.
Kas mitte selleks, et kriipsutada alla seda laste hirmsat saatust, täiskasvanud jatkavad nende ümbritsemist elu poolt hukka mõistetud hirmsate ideede sümbolitega, annetades neile mängukanne püsside, kahurite, tankide mudelite näol, harjutades neid paukudega, riietades sõjaliste lintidega ja ripatsitega? Kas ei lao vanemad laste õlgadele koormaid, millised osutusid liialt raskeiks nende isadele?
«Rahuingel» on põhjendatud tahtega anda lastele võimalust elada, olgugi ainult selle lavastamisel, rahu ja rahvaste vendluse tervete ideedega, ülimate püüete heroismiga. Algame lastetoaga, klassiruumiga, koolinäidendiga, pidades meeles, et »elu on mõtte tulemus.».
Autor