Kui Mau jõuab tagasi kodusaarele, avastab ta, et on oma rahvast ainsana alles. Hiidlaine on võtnud temalt kõik lähedased ja pühkinud minema tema koduküla. Jäänud on ainult Esiisad, kes karjuvad Mau peas ja kamandavad teda. Kuid hiidlaine ka tõi midagi: metsa on ilmunud tohutu suur kanuu, mille pardal elutseb kummaline viirastustüdruk. Viirastustüdrukul on väga palju riideid, kuid pole varbaid, ja kohe esimesel kohtumisel kingib ta Maule lahkelt sädemetegija.

Daphne, ainus ellujäänu «Armsa Judy» pardalt, kahetseb peaaegu kohe, et püüdis kohalikku poissi maha lasta. Õnneks oli püssirohi märg ja püstol tegi ainult sädeme. Daphne on kindel, et tema isa, kuningliku perekonna kauge sugulane, tuleb teda päästma, esialgu aga paistab, et ta peab leppima ainult Mau ja laeval olnud ropusuise papagoi seltskonnaga. Üheskoos püüavad nad sepistada uue rahva ja saavad seejuures teada mõndagi põnevat ja vajalikku, näiteks kuidas lüpsta siga ja miks maksab õlle sisse sülitada.

Terry Pratchett on ise öelnud, et kui on üks raamat, mille kirjutamata jätmist ta oleks kibedalt kahetsenud, siis oleks see just «Rahvas». Teosel pole seost autori teiste sarjadega, kuid nagu ikka Pratchetti puhul, on tegemist inimliku, targa, põneva ja naljaka raamatuga, mis ei alahinda lugejat.