Tagore rahvuslus pidi Õhtumaad tõesti ebameeldivalt üllatama - tollal, kui siin joogastki veel midagi ei teatud. Kas oli keegi kunagi enne söandanud valget meest arvustada, pealegi nii leebelt, teadvalt ja üleolevalt ... Ja veel Tagore, mees Inglise krooni pärlist Indiast; mees, kelle hõrku eksootikahõngulist luulet Õhtumaa tundis ja armastas. «Teie lähete ja ostate turul ja tulete koju, koormatud varadega, aga kodutute tuulte võlu on puudutanud mind, ma ei tea, kunas ja kus.» See oli tõesti kena. Aga siis astus ta loengusaali ja ütles: «Ida, mille rinnal on talletatud päikesevalguse ajastud ja tähtedevaikus, suudab oma ideaalidega kannatlikult oodata, kuni kasuliku järele kiirustav Lääs muutub hingetuks ja jääb seisma.»
Ta ütles ka nii: «See võimuprogress läheb aina kiiremaks... Moraalne inimene jääb maha, sest tema peab tegelema kogu reaalsusega, mitte ainult asjade seadustega, mis on ebaisikulised ja seega abstraktsed.»