Eesti hilisajaloos on vähe perioode, mis peidavad endas nii palju põnevat ja hoogsat, kui see kümnend, mis päädis Euroopa Liidu ja NATOga ühinemisega 2004. aasta kevadel. See polnud enam iseseisvuse taastamise aeg, üleminekuaeg oli läbi. Eesti riik oli juba olemas ja toimis. Välisministeeriumi algust on ilukirjanduslikus kastmes serveerinud suurepäraselt Mihkel Mutt oma romaanis «Rahvusvaheline mees».

Argo Ideon kirjeldab siinses raamatus Eesti rahvusvahelisi mehi ja naisi, välissuhtluse teatud sündmusi ning protsesse pigem dokumentaalses võtmes, hõlmates laias laastus ajavahemikku 1994. aasta algusest kuni 2004. aasta kevadeni. Ehk Indrek Tarandi värbamisest välisministeeriumisse Mart Laari esimese valitsuse ajal kuni selleni, mil Eestist sai Euroopa Liidu ja NATO täisliige.