Tsüanakaalium, kuulid, peksmine, uputamine...
Tehes ööl vastu 30. (16.) detsembri 1916 lõpu Rasputini hukatust külvanud karjäärile, lootis vürst Feliks Jussupov (1887-1967) siiralt, et vabastada tsaristliku Venemaa laostavast sõjast, viletsusest, sakslaste ja bolševike ässitustööst, korruptsioonist, ebakompetentsusest, egoismist ja haiglasest pseudomüstismist...
Ta uskus, et annab isamaale võimaluse lunastuseks. Peagi tuli tal aga pettuda. Oli ta pühamehe mõjuvõimu alahinnanud? Kas hoopleja, kelm ja rikutud loomuga imetegija oli sümbol või lihtsalt sümptom? Oli ta vilets seikleja, vaenlase teadlik agent või kasutati teda ära tema enda teadmata? Kuna mõrva kohta liikvel olnud fantastilised väljamõeldised ja märtritest Romanovite mälestust rüvetavad kuulujutud kütsid üles sensatsioonimaiast publikut, otsustas vürst üle saada vastumeelsusest ning avaldas 1927. aastal Prantsusmaal selle raamatu. See nagu ta hilisemad memuaaridki on huvipakkuv dokument, millest läbi sündmuste prisma koorub välja inimühiskonna enesehävituskihk.