Oma ilusate sõnadega ütleb Indrek Hirv otse, ausalt ja valusalt, üldse mitte tema eelmiste loomeajastute rikkaliku luule moodi. Läbi tema uuema loomingu valimiku kajavad ikka ja jälle tänase päeva raskevõitu sammud, olgu siis tüdruku astutud või ülekantud tähenduses. Vaikus ajalike helide vahel on aga tulvil tunnetest ja kujundeist, selgemaist ja puhtamaist kui eales varem:

+ + +

Nii nagu kord
mu noorpõlve järv
voolas läbi mu sõrmede
voolab nüüd aeg
läbi mu elu

(Lk. 61)