Läbi viie aastakümne Eesti põllumajanduses tegev olnud Heino Kartau annab kogetu põhjal põneva ülevaate omaaegsest maaelust. Ise asja sees olnuna kirjeldab ta, millised olid sotsialistliku põllumajanduse probleemid, kuidas maainimesed elasid, millest rõõmu tundsid ja mille nimel pingutasid.

Autor rõhutab Eesti põllumehe sitkust, mida ei suutnud murda ka rasked okupatsiooniaastad. Paiguti mahlaka huumoriga vürtsitatud raamatust kumab läbi lootus paremasse tulevikku.