«Ah, sina, ööhulkur!... Millal sa ometi rahuned? Kes seal on?»
«Mina olen.»
«A-a, Aljošake. See oled sina? Ei tundnud ära. Mis siis nüüd tuleb, kullake? Oi, muret ja häda saame tunda. Mu süda aimab. Kui välja sõitsime, jooksis esmalt kass üle tee, niisugune suur ja kõhukas, selle järel aga lidus jänes eest läbi, sa mu armuline jumal! Mida ometi bolševikud mõtlevad: kõik vara jäeti maha. Kui mind vanamehele naiseks anti, siis ema ütles: säh sulle teemasin, hoia seda kui silmatera; kui sured, et siis jääks su lastele ja lastelastele. Kui Anka mehele panen, annan temale. Aga nüüd jätsime kõik maha, kõik loomad kah. Mida bolševikud küll mõtlevad? Ja mida hakkab nõukogude võim peale? Kärvaku see võim, nagu hukkus mu teemasin! Kolmeks päevaks, öeldi, sõitke välja, kolme päeva pärast on kõik jälle omal kohal, aga nüüd juba terve nädala hulgume ringi nagu neetud. Mis nõukogude võim see siis on, kui ta midagi meie heaks teha ei või? Susi söögu seda võimu. Näe, kasakad tõstsid mässu justkui pöörased. Kahju meie omadest, Ohrimist ja sellest - niisugune nooruke. Oh, mu armas jumal küll!...»
Gorpina eit sügas end ikka veel, ja kui vait jäi, tuletas end meelde unustusehõlma langenud jõgi: kohisedes, täites kogu öö mõõtmatuse.
«Ah, tädike, milleks viriseda, - ega sellest head tule.»
Jälle pahvis paberossi, mõeldes endamisi: kas jääda roodu juurde või staapi? Kus ja kunas kohtab ta ometi sinisilmi, peent kaelakest?