Ajaloolane Eero Medijainen (1959) sai ajendi selle raamatu kirjutamiseks tuntud kunstnike Gori (Vello Agori) ja Valloti (hilisema Pulitzeri preemia laureaadi Edmund Valtmani) karikatuuridest, mis ilmusid Eesti ajalehtedes aastatel 1941–1944 ja illustreerivad nüüd ka raamatut.
Teos analüüsib arhiividele ja erialasele kirjandusele toetudes rahvusvahelisi suhteid ja Balti küsimust nende suhete taustal. Tulemus korrigeerib oluliselt üheülbalist pilti Saksa okupatsioonist Eestis ja Suurbritannia ning Ameerika Ühendriikide hoiakutest Teise maailmasõja ajal. Raamatu keskne uurimisteema on, miks ja kuidas nõustusid liitlased Balti riikide annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt? Vastuse leidmiseks avab autor liitlaste omavahelise suhtlemise üksikasju, mis on seni pälvinud vähest tähelepanu.
Raamat näitab, millisesse positsiooni nihkus sõja kulgedes Churchilli ja Roosevelti silmis nn Balti küsimus ja miks kujunes sellest Nõukogude Liidu ja lääneriikide Teise maailmasõja aegse suhtluse üks tülikamaid teemasid.
Hoiaku, et Balti riigid võib Euroopa rahu nimel kinkida Nõukogude Liidule, võtsid Churchill ja Roosevelt omaks küll mõnevõrra erinevatel motiividel, kuid oluliste süümepiinadeta. Liitlaste hirm Hitleri ja võimaliku Hitleri-Stalini separaatkokkuleppe ees ning soov olla meelepärane Stalinile tõi Baltikumi rahvastele kaasa kannatusi ja valu aastakümneteks.
Teos läheneb värske pilguga meie nii mõnelegi harjumuspärasele seisukohale, mõjutades või lausa ümber lükates senist arusaama Teise maailmasõja ja Eesti ajalooga seotud probleemidest.
