«Helmut oli endisaja mees. Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest. Kilekott oli püha.» Kaur Riismaa teise raamatu tegelased on meile juba tuntud tema esimesest – kogust «Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd». Nad on nüüd vanemad, neil on lapsed, mõned neist on surnud. Siin kõnelevadki lapsed, järeletulijad, aga vahest piiksatab see ja teine tost eelmiseski ajast.