Lood räägitud, uuris Reet «Mis raamatu pealkirjaks saab?» Nagu Kiire-pere maimukesel võiks Reeda-raamatul olla mitu head nime. Pakkusin «Reet Linna. Klassi parim». Reet teatas esimese hooga: «Aga matemaatikas ma polnud ju klassi parim!» Mõelnud natuke, lisas ta «Aa, sa mõtled seda kujundlikult?»
Või siis «Ikka liidegrupis». Lapsest peale tegutseja. Hakkaja iga valitsuse ajal. Vastu pidanud juba nelikümmend aastat südamete murdmise majas – Eesti Televisioonis. Näinud lähedalt mitut põlve (tele)tähti. Olnud ikka tegijana kohal seal, kus midagi sünnib: »...Siis olin ka mina seal.» «Olen sõja ajal kusagil Venemaal valmis tehtud, Leningradis blokaadijärgses agoonias sündinud laps,» selgitab Reet ise oma visadust.
Jäin Reeta kuulates mõtlema, kuidas Siberisse küüditatud eestlased järje peale said... Eesti naine «veab läbi elu enda järel meest ja mitut last»... Vaat et nagu Kõrboja Anna või Ukuaru Minna. Reeda elu lugusid raamatuks lõigates-liites tundsin mõnu, nagu kirjutaks näidendit, kus pole piiri naljaka ja kurva vahel.
Reeda elunäidendis on kolm meest-peategelast: muusikust isa Arved Haug, eksabikaasa Ivo Linna ja noorim poeg Robert. Lood lindis, imestas Reet: «Ongi kõik või, valmis?!» Saagu siis pealkiri, nagu Reet soovib oma kunagi ilmavalgust nägevale hittide plaadile: «Paljugi võiks öelda veel...»
Meelis Kapstas