Mikluhho-Maklai päeviku loeb kütkestatult läbi igaüks, kes on huvitatud ürgrahvaste elust. Astrolaabi lahe (Uus-Guinea kirderannikul) paapuad, kelle hulgas reisija elas mitu aastat, polnud iialgi suhelnud teiste rahvastega ja olid tol ajal oma ürgse eluviisi säilitanud täielikus puutumatuses. Mikluhho-Maklai jutustab üksikasjalikult ja täpselt saare elanike tavadest ja eluviisidest: sellest, millised on paapuate matuse- ja pulmakombed, sellest, kuidas paapuad peavad jahti, õpetavad lapsi, harivad maad, ehitavad pirooge, puukoorest töötlevad riiet.
Viieteistkümne aasta jooksul reisidel Uus-Guineas ja teistel Vaikse ookeani saartel, Malaka poolsaarel ja Austraalias koges ja nägi Mikluhho-Maklai nii mõndagi; kõik nähtu kirjutas ta üles, joonistas ning registreeris hoolikalt, tõetruult ja täpselt.
Ent Mikluhho-Maklai päevik pole mitte üksnes vähe tundma õpitud suguharu portree; teatavas mõttes on see ka autoportree.