Raamatus on Jaan Toominga tagasivaade oma teatriteele ning valik tema artikleid, intervjuusid ja lühinäidendeid. Lisana avaldatakse Rabindranath Tagore näidend «Pimeda toa Kuningas». «Teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igaveste nähtustega. Oletan, et teater saab taas kunstiks, kui vaimsus saab peamiseks, kui psühholoogitsemine asendub arenenud ja sügava isiksuse psühholoogiaga, kelle maailm ei piirdu inimestevaheliste suhetega. [–-] Kirgastav elamus on seeme, millest võrsub kunsti lõhnav õis.»
«Kuid teatri eesmärk pole hoida peeglit elu ees ja seda siis «tõetruult» kujutada «nii nagu elus endas». See on kõige igavam, seda ei saa kunstiks nimetada. See on tüütumast tüütum. [–-] Teatri eesmärk peaks olema luua uus ainukordne ja huvitav maailm; ta ei sõltu selle maailma argipäevast (Uku Masing on öelnud, et kes upub argipäeva, see hullub lõpuks) ning püüab vastata tõelistele probleemidele.» Jaan Tooming
