«Teekonda Rahemäkke» võib lugeda mõningal määral «Loheja pilve» jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt Pilter on eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Lauri Pilter avaldas 2004. aastal romaani lühijuttudes «Lohejas pilv», mis sai Betti Alveri debüüdipreemia ja samal aastal pälvis ta ka Friedebert Tuglase novelliauhinna. Eesti Ekspressi arvustuses leiti, et «Pilter kirjutab justnagu korralik (maailmatasemel) klassik.»