Raamat räägib eestlasest väejuhi August Korgi (1887-1937) saatusest. A. Kork oli Vene armee ohvitser, võttis osa Esimesest maailmasõjast, 1918. a. aga astus Punaarmeesse. Eesti armee staabiülemana võitles ta Nõukogude Eesti eest, 7. armee juhataja asetäitjana, 15. ja 6. armee juhatajana sõdis Judenitši vägedega, valgepoolakatega, aitas tõhusalt kaasa Wrangeli üksuste purustamisele Krimmi poolsaarel. Andekat komandöri autasustati kahe Punalipu ordeni ja revolutsiooni kuldse aurelvaga. Pärast Kodusõda juhtis Kork Kesk-Aasias basmatšide vastu võitlevaid vägesid, juhatas mitut sõjaväeringkonda, oli sõjaväeatašee Saksamaal. Viimastel eluaastatel seisis 2. järgu armeekomandör A. Kork Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia eesotsas. 11. juunil 1937 hukati A. Kork isikukultuse ohvrina.