Austatud lugeja!
Käesoleva raamatu ajajoon on meie rahva lugu läbi viieteistkümne aasta. See joon algab päevast, kui Moskva pani Eesti kõige kõrgemale võimutoolile Karl Vaino koos püha parteilise ülesandega eesti rahvas ükskord ometi ära venestada. Katseid võtta meilt kõige eredam rahvustunnus, meie emakeel, oli ju ajaloos varemgi tehtud. Viimatine algas varsti pärast 1950. aasta VIII parteipleenumit, kui tulihingeline internatsionalist Gustav Naan võttis rõõmustada, et Eestis on juba kujunenud ja areneb eesti sotsialistlik rahvus.
Ja peatub see ajajoon 8. oktoobril 1992, kui saime ütelda, et põhiseaduslik riigivõim Eestis on taastatud. Me jätsime sellele joonele palju märke oma seaduste ja otsustega, seadluste ja deklaratsioonidega, pöördumiste ja avaldustega, valimistega ja nende boikoteerimisega. Äratasime tähelepanu kogu maailmas ja mõni meie samm sai eeskujuks teistelegi rahvastele nende võitluses enesemääramise õiguse eest.
Sellele joonele jätsid märke mujal, nii meie kõrval kui ka meist üsna kaugel toimunud sündmused, mis meidki mõjutasid kas innustades või hoiatades. Sellele joonele sündisid meie parteid ja erakonnad, liikumised ja liidud, sinna hakkasime samm-sammult taastama riiki, millest me kaks inimpõlve tagasi olime ülekohtuselt ilma jäänud.
Meie läksime oma teed ja meil oli kiire, aga me ei tohtinud ju oma võimalustest midagi kahe silma vahele jätta. Mitte alati polnud meil aega täpselt fikseerida, millal just miski toimus või juhtus, ja seetõttu on mõndagi sündmust erinevates allikates erinevalt dateeritud. Rääkimata juba sündmustele vastakate hinnangute andmisest.
Ajajoon jätkub, sest ükski riik ei saa kunagi valmis.
Rein Järlik
