«Ringilõputus» kujutab üht filosoofilis-poeetilist viisi sõnastada elu ringikujulist ja sirgjoonelist kulgemist, mis algab järk-järgulise teadvustamisega ning liigub teatava otsiskluse või lõpetatuse suunas, taibates samal ajal, kuidas kõik kipub olema kõigega seotud ja et ka lõpp võib olla väga (või äravahetamiseni) sarnane algusele, ja vastupidi.Luulekeel on siin suuresti abstraktne, minimalistlik; seda luulekeele lakoonilisust aitavad tasakaalustada kohati küllaltki konkreetse sisuga proosatekstid. Proosas leidub lisaks mõistujuttudele muu hulgas viiteid ka psühholoogiale, uskumustele ja ajaloole.