1986. aastal ilmunud raamatuga «Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole» kindlustas Saksa sotsioloog Ulrich Beck endale koha nüüdisaegsete mõjukaimate ühiskonnateadlaste seas. Kui kõikidel varasematel ajastutel lähtusid inimkonda enim ohustavad riskid loodusest, millestki välisest; siis nüüd on riskid toodetud inimeste endi poolt, kirjutab Beck «Riskiühiskonnas». Loodus on ühiskonnastatud, tsiviliseeritud, allutatud tootmise ja tarbimise ringmängule.
Kuid «Riskiühiskond» ei räägi üksnes keskkonnast, vaid ka sellest, kuidas on muutunud poliitika ja majanduse vahekord, töö- ja peresuhted, teaduse enesemääratlus ning soorollid. Me elame maailmas, kus kõik meie senised eluarusaamad on kõikuma löönud: vana, esineme modernsus on taanduma hakanud, asendudes uue, teise modernsusega. Paraku mõtleme me ikka veel vana modernsuse kategooriates: me usume, et täistööhõive on võimalik; et riigipoliitika suudab juhtida majandust; et teadlastele kuulub teadmistemonopol ning et tehniline progress tähendab ka sotsiaalset progressi – olgugi, et nüüdseks on kõik need tõed vankuma hakanud.