Seisin Athose mäe Xenophontose kloostri hämaras luukambris. Küünlaleegi kumaga valgustatud ruumis olid lihtsatele riiulitele seatud ritta sadade munkade kolbad. Valkjad ja kreemjad pead. Kõik puhtaks pestud ja sirges reas nagu suured pärlid. Üksikutele kolpadele oli moodustunud ristikujuline õmblusjoon. See füüsiline, samas müstiline ristimärk surnupealuul jäi küsimusena püsima minu südamesse: kas minu kolbal on ristimärk? Otsisin sellele küsimusele vastust palverännuteelt.
Usun, et iga inimese südames on igatsus saada pühaks. Seepärast mõtlesin seda paljude fotodega raamatut kirjutades kõigile – nii usklikele kui usukaugetele –, kes tahavad jõuda argimaailmas võimalikult lähemale Jumalale. See raamat on mõeldud kõigile, kelle südames on igatsus mõtestada oma ajalik elu ja saada pühaks.
Raamatu autor peapiiskop Urmas Viilma püüab vastata küsimusele, kuidas saada pühaks, ning kas selleks on abi viimastel aastatel väga populaarseks kujunenud palverännakutel käimisest. Raamatus on ülevaade üheksast palverännupaigast, kuhu autor ise jõudnud ning mida ta nendes paikades nägi, koges ja mõtles.
