Maailmasõja suurimad ja hävitavamad lahingud toimusid läänerindel, kus liitlaste ja Saksa sõjalised jõud kohtusid suurteks heitlusteks.
Kolonel Campagne'i memuaarid viivad lugeja neile maailmasõjaaegseile suurimaile lahinguväljadele – Marne'i ja Verduni alla, kirjeldades sealsete võitluste koledust ja hävitustööd.
Need tegeliku sõjamehe mälestused Maailmasõja suurimaist lahinguist annavad eesti lugejaile omakordselt ulatuslikuma ülevaate sõjakoledustest läänerindel. Campagne ei jutusta neid sõjasündmusi mitte sõjateaduslikust vaatepunktist lähtudes, vaid kõige lihtsamal ja inimlikumal viisil, pühendades tähelepanu peamiselt neile paljudele kaevikumeestele, kes olid tõmmatud kaasa tegema riikidevahelist suurt sõda. Campagne'i lugedes me mõistame nende lihtsate sõdurite kangelasmeelt, kes oma kohal võitlesid ja surid. See raamat on õiglane hinnang rindesõduri õilsast suurusest ja vaprusest, asjalik ja erapooletu, tihti isegi karm nagu sõduri saatuski.
«See, mida tõepoolest võib maitsta kolonel Campagne'i raamatus, mis annab talle kogu tooni ja värvingu, on, et esimesest reast kuni viimseni on ta jäänud iseendaks. Ta on sõdinud kui sõdur ja sellepärast on ta ka kirjutanud sõdurina, samase otsekohesusega, nagu ta asus võitlema. See on sõduri stiil, ilma fraasideta, puhas, selge, läbipaistev, elegantne, sirgejooneline stiil nagu rusikahoop. Nii saavutab ta alati efekti, ilma et ta seda kunagi otsiks.
Ja nii tulebki, et kolonel Campagne oma lihtsa ja sirgejoonelise talendiga annab meile selle ainsa õige raamatu sõja kohta, mis on kirjutatud ohvitseri poolt, kes on sõjaväe-üksuse ülem. Olen asjata otsinud, ma ei leia selle väärilist meie sõjakirjanduses. Need on olnud kapralid ja sõdurid, kes siiamaani kõige jõulisemalt on kirjeldanud võitlust; seekord on see kolonel. Ja just sellepärast, et see on sama võitlus, on tema tunnistusel enam väärtust.
Olenemata kõigest muust, räägib tema eest absoluutne otsekohesus. Seepärast on õnn, et kolonel Campagne on loobunud romaani vormist, on suurepärane, et ta pole varjanud ei koha- ega isikunimesid, et ta pole muud soovinud kui öelda seda, mida ta tõepoolest on näinud. Ta ei varja oma arvamist lugejate eest, nagu ta ei varjanud seda oma meeste eest.»
Georges Girard
