Mitmeski mõttes ühe radikaalsema eesti kirjaniku Arved Viirlaiu peateos «Ristideta hauad» viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis. Sügisest 1944 pidid paljud, kellele oli kallis kodumaa vabadus, varjuma metsadesse, kust nad pidasid relvastatud võitlust okupatsioonivõimu vastu. See karm ja heroiline romaan räägib Eesti kodanike lootusetust võitlusest oma elu ja kodu eest. Paljude toonaste võitlejate saatuseks said ristita hauad.

Arved Viirlaid on sündinud 1922. aastal Harjumaal taluperemehe pojana, esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal liitus ta metsavendadega, 1943 oli soomepoiss Jätkusõjas, 1944 Eestis idarindel, siis põgenes Rootsi ning valmistus Inglismaal luuretegevuseks Nõukogude Eestis, kuid asus 1953. aastal Kanadasse, kus elab tänini. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Kirjanduslikult on tema loomingut võrreldud Jaan Krossi omaga.