Ajastus oli ideaalne. Kui esimesed ristisõdijad asusid 1096. aastal paavsti õnnistusel teele pühale maale, oli moslemimaailm sisetülidest lõhestatud. Ristirüütlid lootsid takistamatult itta marssida. Võit järgnes võidule ja 1099. aastal vallutasid kristlased Jeruusalemma.

Nad käisid verest joobnuna majast majja, tappes moslemitest mehi, naisi ja lapsi. Islamimaailm oli šokeeritud ning kaliifid tõotasid ristisõdijatele kättemaksu. See järgneski, ent mitte kohe, vaid alles siis, kui moslemimaailm oli endale saanud võimeka juhi.

Ristisõdijad, õieti nende pärijad, said üllatusega näha, et jumalal, kelle nimel kord sõtta oli mindud, on aeglaselt, kuid õiglaselt jahvatavad veskid.